Vanasti oli inimestel tunduvalt rohkem aega. Ei rännanud siis keegi eriti ringi ega pidanud hommikuti kella peale tööle jõudma. Igaüks ajas oma asja enda kodus. Kukelaul oli äratuskellaks ja päike näitas päevast aega. Siis aga tekkisid linnad oma kaupluste ning töökodadega ja inimestel oli juba täpset aega tarvis. Pidi ju õigel ajal poe avama ja sulgema. Aastasadu kuulutas linnaelanikele tööpäeva algust ja lõppu kloostrikirikute kellahelin. Seepärast kannavad ka kirikukell ja ajanäitaja üht nime – kell.